Nädal 13: Teistmoodi IT
Selle nädala teemaks on teistmoodi IT, kujutleda end otsutaja rolli Eestis ning mõtiskleda IT tugiteenuste ja tehnoloogiate kättesaadavuse teemadel keskendudes erivajadustega inimestele. See roll ei ole kindlasti lihtne, lisaks kõigele muule on alati ka üheks oluliseks faktoriks rahaline pool. Nagu kursuse materjalidestki lugeda võis siis paraku on eriotstarbelised vahendid kordades kallimad standardsetest. Kui rahaline pool kõrvale jätta, siis ma arvan et üks peamisi probleeme on ka see, et harjumuspäraselt igaüks vaatab ikkagi oma mätta otsast. Tihti on nii, et keegi peab esmalt teemale tähelepanu juhtima ning alles siis teadvustad endale probleemi olemasolu. Seega selleks et kohandada süsteemi on vaja kaasata inimesi kes oskavad öelda, mis probleemi on vaja lahendada ning mis on oodatud lõpptulemus.
Ma ütleks, et riigi poolsed tugiteenused on meil juba üsna hästi kättesaadavad üle interneti tavainimese jaoks ning nüüd peakski järgmine samm olema keskenduda sellele, et need lahendused oleks võrdselt kätte saadavad kõigile. Uurisin pisut ka kuidas on olukord Põhjamaades ning Põhjamaade ministrid on allkirjastanud ühise deklaratsiooni 2023 aastal, mille eesmärk on tagada, et riigi digiteenused vastaksid ligipääsetavuse standarditele ja et erivajadustega inimesed oleksid kaasatud lahenduste arendamisse. Riigid teevad tihedat koostööd, et parandada juurdepääsu tervishoiu-, sotsiaal- ja muudele e-teenustele, rõhutades, et digiareng ei tohi suurendada tõrjutust. Põhjamaade jaoks ei ole digiteenused kui lihtsalt mugavus, vaid osa sotsiaalsest õiglusest. Seetõttu on erivajadustega inimeste ligipääs IT‑vahenditele ja riigi digilahendustele lahendatud süsteemselt ja järjekindlalt. Universaalne disain, ekraanilugeritega ühilduvad teenused, lihtsustatud autentimisvõimalused ning kasutajate kaasamine arendusse on standard, mitte erand. Näiteks võimaldavad mitmed Põhjamaad kasutada riigi e‑teenuseid ka siis, kui inimene ei saa ise elektroonilist ID‑d kasutada – usaldusisiku digivolitus on selleks tavapärane lahendus.
Ka Eestis on viimastel aastatel sellele probleemile rohkem tähelepanu pööratud, aga arenguruumi veel on.
Rahastuse pool on Põhjamaades lahendatud strateegiliselt: ligipääsetavus ei ole eraldi projekt, vaid osa iga digiarenduse eelarvest. See tähendab, et ligipääsetavus ei konkureeri teiste prioriteetidega, vaid on sisse kirjutatud arenduse loomulikku kulusse. Eestis on rahastus seni olnud projektipõhisem – ligipääsetavus lisatakse sageli hiljem või eraldi tegevusena, mis muudab selle kallimaks ja keerulisemaks. Euroopa Liidu struktuurifondid ja taastekava on siiski toonud siia olulist lisaraha, mis aitab riigil ja omavalitsustel teenuseid kaasajastada.
Kokkuvõtteks, ma arvan, et vastutus võiks olla selgemalt koondatud Sotsiaalministeeriumi juhtida. Hetkel on ligipääsetavuse teema jagatud mitme asutuse vahel, mis tekitab killustatust. Lahenduste arendamisel peaks kaasama kindlasti erivajadustega inimesi. Ning sarnaselt Põhjamaadele peaks suhtuma digiteenustesse, et see on iga inimese põhiõigus mitte mugavuslahendus.
Kommentaarid
Postita kommentaar