Nädal 5: Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest
Seekord on ülesandeks kirjutada kahest netiketikäsust,
- üks, mis on täna sama oluline, kui see oli 1990. aastatel
- üks, mis on oma tähtsuse mõneti kaotanud.
Ma ei olnud neist reeglitest varem kuulnud, aga nagu ka kursuse lehel on mainitud, on tegelikult kõik kümme netikäsku endiselt aktuaalsed, mõnda neist võiks lihtsalt täna mõnevõrra erinevalt sõnastada. Mulle tundub, et reeglid nr 1. Ole inimene (Remember the Human) ja nr 8. Austa teiste inimeste privaatsust (Respect other people's privacy) on endiselt väga olulised. Reeglid nr 6. Jaga oma teadmisi (Share expert knowledge) ning nr 4. Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust (Respect other people's time and bandwidth) on ehk täna, kui mitte vähem olulised, siis teise tähendusega. Oma postituses keskendud ma reeglitele 8 ja 4.
V. Shea netikäsk "Austa teiste inimeste privaatsust" - on ka tänapäeval ülimalt oluline ning mõnes mõttes isegi olulisem kui 1990. aastatel, sest tänases digimaailmas liigub tohutul hulgal isiklikku infot ning andmete väärkasutuse või lekitamise riskid on kordades kasvanud. Igaühel on õigus oma privatsusele, olgu see siis sotsiaalmeedias, foorumites või töökeskkonnas.
Kui 1990. aastatel tähendas teiste privaatsuse austamine peamiselt e-maili või vestluse konfidentsiaalsuse hoidmist, siis nüüd hõlmab see ka isikuandmete kaitset, jagatud fotode ja sõnumite vastutustundlikku käsitlemist. Sestap arvan ma, et see reegel muutub iga aastaga aina olulisemaks, on ju teada tõsiasi, et "Mis internetti läheb, see sinna ka jääb". Seega tuleb teiste privaatsust austada ning arvestada, et iga info jagamine võib mõjutada kellegi elu palju laiemalt kui esmapilgul paista võib.
V. Shea netikäsk "Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust" oli omal ajal tähtis, sest internetiühendused olid aeglased ja piiratud, mistõttu võis liigne spämm või mahukate failide saatmine teisi reaalselt segada. Tänapäeva kiire ja mahuka interneti puhul on võrguühenduse piirangud enamasti kadunud ning see reegel on muutunud pigem viisakuse ja efektiivse suhtluse küsimuseks. Kuigi endiselt hinnatakse lühidust ja asjakohasust, ei ole tehnilised piirangud enam nii aktuaalsed ning reegli algne tähendus on ajas muutunud.
Isiklikust kogemusest võin öelda, et mind häirib see, kui tööl kas saadetakse edasi või lisatakse mind koopiasse mõtlemata, kas see info üldse on mulle kasulik, oluline. Omaette nähtus on täna ka Teamsis iga erineva arutelu jaoks vestlusgrupi loomine. Mõni kolleeg lausa jumaldab neid. Nendes vestlusgruppides võiks küll inimesed mõelda, kas see mida ma kirjutan on ikka oluline. Õnneks on Teamsil võimalus teavituste kõllid vestluse põhiselt maha keerata, aga noh see võib jälle tekitada olukorra kus oluline info läheb muu müra tõttu kaduma.
Meilide osas on umbes kümne aasta tagune ebameeldiv kogemus, kus ühes ettevõttes tehnilise müügitoena töötades oli paar müügimeest sellised, kes kõik erinevate pakkumistega seotud kirjad mulle edasi saatsid. Hiljem, kui mõne pakkumise kohta infot oli vaja kirjutasid mulle, et sul vist on see info palun saada mulle, tihtipeale tähendas see siis nende endi vestluse tagasi saatmist. See oli veel aeg, kui töö meilboks oli piiratud mahuga, mida rohkem kirju nädalas tuli, seda sagedamini olid sunnitud arhiive looma, õnneks on need ajad nüüd möödas.
Allikad:
Kommentaarid
Postita kommentaar